Käisime Tiinaga kolmapäeval Make Up Store'is. Mul oli ju see kinkekaart, mille eest saab meigikoolituse ja 45 euro eest manti ja kõigest sellest ilust pidi ju pilti tegema, nii et mul oli päevapiltnikku vaja ja üldse on iga väike linnaskäik minu jaoks viimasel ajal nii pidulik sündmus, et fanfaare pole veel kuskilt suutnud saada, aga tähistama peab kõike.
Mul oli igasuguseid ootuseid. Ennetava guugeldamise tulemusel leidsin erinevaid arvamusi ja kogemusi. Et "kõige parem ikka kui see mees teeb" ja "mulle visati kähku mingi jama näkku" ja "nii mõnus oli, tahan tagasi minna" ja "midagi uut ma ei õppinud" ja nii edasi.
Minu kogemus oli pea üleni positiivne, halba ei oskagi välja tuua, aga mõni asi oli lihtsalt selline neutraalne üllatus.
Esiteks läksin ma kohale täismeigiga, kuhu kuulus ka mu praegune lemmikripsmetušš Lash Architect 4D, millest ma kirjutasin
siin. Põhjuseks see, et teda ei ole üldse nii kerge maha saada nagu mõnda muud tušši, mis jällegi halvemini kestab. Pean üsna passiivset jahti hea silmameigieemaldaja jaoks, mis võtaks kõik kiiresti maha ja ei ajaks silmi kipitama, praegune Nivea veekindla meigi eemaldaja ei täida kumbagi nõudmist, kuigi mu tušš ei ole isegi veekindel. Muideks, see eemaldaja ei võta maha ka Nivea enda veekindlat ripsmetušši.
Make Up Store'i Eye Foam Remover
will be running for My Next Top Eye Makeup Remover, congratulations. Pilt on
Make Up Store'i kodulehelt, aga vaata seda hinda seal - 220 eurot. Ma sel hetkel ei küsinud, aga ma lihtsalt ei usu seda.
Teine asi, mis osutus minu jaoks liiga kalliks, aga oli iseenesest hea, oli nahaseerum nimega... Skin Serum. Hind pisut üle 30 euro, pudelis silma järgi 30 milliliitrit. Nii paks mu rahakott pole/nii halvas seisus mu nahk pole/nii vanamoeline ma veel olen, et praegu ei hakka sellist asja ostma. Aga halb ta küll polnud, jumestuskreem tundus kergemini peale libisevat ja kulus teda ka vähem kui tavaliselt ja naha tegi ka siledaks ja meik hiljem näo pealt maha ei kulunud ja see seerum tegi kõiki neid asju, mida peaks praimer/
primer/meigialuskreem tegema, lisaks on ta siis ka näohoolduse eest.
Asi läks minu jaoks huvitavaks siis kui ta asus mu silmaaluste kallale minu soovil (havi käsul) millegi muu kui Easy Cover Blue'ga (pilt
Make Up Store'i kodulehelt):
Selle viimase (mis on ülal pildil) ostsin üle aasta tagasi Tartust, suurem osa on veel alles ja ta on selline väga hea tekstuuriga, katab korralikult ja ei kogune kuskile nahavoldi vahele ja ei tundu naha peal liiga raske. Viimasel ajal olen aga hakanud igatsema midagi veel kergemat, heledamat ja helendavamat ja sellist, mis paneks silmad särama, mitte lihtsalt ei teeks sinist roosaks.
Ka viimasel juhul olen olnud magav kass ja näe - jooksiski hiireke suhu. Olen lihtsalt paar korda mõtteid mõlgutanud ("mõlgutama" on imelik sõna) ja ei olnud isegi guugeldamist viitsinud teha ja nüüd kanti mulle hõbekandikul eriti hea variant ette. See oli nii kerge ja täpselt see, mida ma olin ette kujutanud. Väike tuub nimega Reflex Cover. Mõttes tegin otsuse, et see saab kindlasti üheks asjaks, mis kinkekaardi eest saab soetatud. Teine pidi kindlasti olema Liquid Foundation, mida ta ka minu peal kasutas, kuigi ta oli mu nahatüübi osas üsna kahevahel, lõpuks sai määravaks lihtsalt see, et parasjagu on talv.
Neil on nimelt õlivaba Matt Foundation, mis sobib rasusema naha jaoks ja õli baasil Liquid Foundation, mis on pigem kuivema naha jaoks. Talvel on suurem osa nahatüüpe kuivemad, nii et.
Esimene üllatus oligi see, et ta ei kasutanud mu enda valitud tooni nimega Milk. Ainult. Ta segas seda Vanillaga. Kes
Matt Foundationi arvustust luges, nägi kui väike vahe seal eri toonidel on. Ja ometi olen mina ikka nii eriline, et meigikunstnik pidas vajalikuks minu jaoks kahte värvi kokku segada. Selline udupeen värk.
Liquid Foundationi olin juba sinna minnes kavatsenud ka osta, nii et nüüd jäi veel vaid üks kandidaat alles, et kes siis veel sõelale jääb. Mingil hetkel oli küll selline tunne, et potilaadale see mõistlikkkus, ma tahan hoopis kolm korda rohkem asju kui olin planeerinud, hiljem muidugi leidsin kusagilt selgroo üles ja jäin varem otsustatud piiride sisse. Aga nõrk olen küll.
Näiteks põskede kontuurimiseks/varjutamiseks kasutas ta põsepuna, mida ta nimetas ise pruuniks. Selle nimi oli Sand (pilt
MUS lehelt) ja see oli kuidagi nii õige värv. Selline õige tasakaal pruuni, roosa ja tagasihoidliku mati tekstuuri vahel. Selline värv, mis oleks väga ilus ka tagasihoidliku silmameigi puhul. Selline värv nagu nahk ise, kuigi tegelikult ju nahk ei ole sellist värvi, aga no huulte värv.
Mul on tegelikult juba
Narsi Laguna, aga viimane on palju soojem ja sätendavam ja, mulle tundub nüüd, suvesse sobivam. MUS-i Sand on hoopis põhjamaise naha talvine varjutamisruuž. Aga ma ei ostnud seda ära, ma natuke veel
mõlgutan teda.
Teine, mis tundus ka päris hea, oli põsepuna, mida ta kasutaski põsepunana. Selle nimi oli Passion (
MUS).
Mul on kaks põsepuna, ühe brändi omad ja ma kunagi kindlasti kirjutan neist, aga etteruttavalt ütlen, et nad on hea kvaliteediga, aga kumbki pole see minu värv, mis oleks kõige... kuidagi loll väljend, aga - kõige loomulikum. Mulle näikse, et Passion on hea kandidaat, aga ma kaalun ka Narsi Orgasmi, mida Eestis siiski ei müüda ja mille peaks ilmselt eBayst ostma, aga siis võib Eesti riik mult jälle
impordimaksu ja teenustasu küsida. Ma veel mõtlen.
Puudrina kasutas ta kogu meigi kinnistamiseks Loose Powder'it toonis Milk (
MUS).
Siin oli teine üllatus - ta pani seda jumestuskreemi peale tegelikult enne põsepuna ja varjutusruuži ja põhjendus oli väga loogiline - selleks, et ühtlasemalt hajuks, peab põhi olema kuiv. Ma ise panen tavaliselt puudrit alles kõige lõpus ja siis ka palju vähem kui tema seekord. Suurt vahet, ausalt öeldes, ma ei märganud. Eks see ole isikliku maitse küsimus vist ikkagi, mõni on nii kuiva nahaga, et ei kasutagi puudrit.
Väike üllatus oli ka see, mida ta kasutas helenduse lisamiseks. See oli Wonder Powder ja tooni nimi oli Kalahari (
MUS).
Vaata seda värvi ja nüüd võta arvesse, et seal tundusid kõikide nende potskude sisud veel tumedamad.
...?
Aga, jah, ta loomulikult ei olnud mingi ülitugeva pigmendiga ja meikar kasutas puudrit ennast ka üliülivähe. Mina ise paneks hoopis mingit valge, roosa ja kuldse poolset eriti heledat ja pigem kreemjat mitte kuiva puudrist asja. Esiteks mul on nii madalad põsesarnad, et natuke veel ja nad hoiavad hoopis sissepoole. Teiseks on mul põskedel ja eriti sarnadel nahk kuivapoolne ja mulle kuidagi ei meeldi sinna palju puudrit panna.
Kõige huvitavam koht oli, nagu võiski arvata, silmameigi tegemine. Ma ise olen alati lähtunud sellest, et mul on selline lai ja raske ja rohmakas lõug, samas ma ei virise - mulle endale meeldib pigem tugev lõug kui sisse "närtsinud" lõug. Sellele lõuale lisaks on mu silmad aga 1) väiksed, 2) längus, 3) kitsalt koos. Selle kõige tasakaalustamiseks olen alati silmameiki tehes pannud silma välisnurka tugevat tumedust ja venitanud seda ka väljapoole ja pisut üles.
Tema tegi tegelikult sama, aga hoopis - ülespoole ja pisut välja. rõhk oli siis hoopis sellel, et mu silmad suuremad tunduksid. Ma ise tavaliselt üritan kitsasilmset karnivoorset väljanägemist "maha raputada". Tegelikult ta tegigi must herbivoori - hiljem töö juures peeglisse vaadates mõtlesin, et ma näen välja nagu ehmunud kits. Ta ise seletas, et kui niimoodi (nagu ma sinna kohale jalutasin) laiali ja teatavast joonest üle minnes lauvärvi panna, siis see tekitab sellise pilusilma illusiooni.
Mis mulle, muide, meeldib. Sest mu silmad on minu jaoks ka 4)liiga ümmargused ja 5)liiga vähese mandlilisuse/pikkusega. Pealegi olen alati tahtnud silmi ka selleks laiali venitada, et kuidagi lõuga tasakaalustada.
Aga kõigest sellest harjumatusest hoolimata mulle ikkagi meeldis. Esiteks, see silmameik oli ilus. Teiseks, ta kasutas värve, mis olid minu värvid, aga mille ma olin kauaks hüljanud - viimati tegin kuldse, heleroosa ja tumelillaga silma keskkoolis, kus mul oligi selline Isadora kvartett. See kombo on, muide, klassikaliste pruunide ja suitsusilma hallide kõrval üks levinumaid lauvärvikvartettide ja triode jaoks.
Kolmandaks, mulle meeldis, et oli aru saada, et ma pole seda ise teinud. Üks mu hirme oli tegelikult see, et mulle ei saagi meiki paremini teha kui ma juba teen. Tagantjärele tundub see nii rumal, aga enda õigustuseks ütlen, et iga inimene tunneb ju oma nägu kõige paremini.
Neid lauvärve tahtsin esimese hooga ka, sest nad ei ole oma koguse ja kvaliteedi kohta tegelikult üldse kallid - Maci omad on umbes sama head, kallimad ja kolm korda väiksemad. Samal ajal on mul siiski liiga palju lauvärve ja üldse on mul vaja kõik kuidagi ära organiseerida enne kui ostan midagi sellist, mida mul tingimata vaja pole. Siis on parem ülevaade ja üldse.
Üritasin teha silmameigist ka skeemi, sest suures tuhinas unustasin paluda Tiinat, et ta mu silmadest suure plaani võtaks.
Huvitav oli see, et kõik lauvärvid, mis meigikunstnik mulle peale kandis - mitte ükski neist polnud matt - jälle nagu mina keskkoolis. Praegu kasutan väga harva (igapäevaselt) mittematte lauvärve.
Toonid, mida ta kasutas, on siis vastavalt Xocate (kodulehel Xocoatl), Touch ja Pink Frost (
MUS):
Xocoatl on hästi ilus ploomililla ja kuldse pruuni vahepealne toon, mis iga nurga all näib eri värvi olevat. Kogu selle sätenduse juures on tal piisavalt sügavust, et teda saaks siiski tumeda lauvärvina/silma välisnurgas kasutada.
Väga hele kuldsepoolne valge, mitte päris matt, aga mitte väga sädelev ka. Millegipärast meenutab munavalget. Piduliku meigi jaoks sobib väga hästi kulmu alla. Mulle pani seda ka silma sisenurka, ent ise eelistan sinna midagi kreemisemat, sest puuderjad lauvärvid teevad silma sisenurga minu jaoks tavaliselt kuidagi kuivaks ja tolmuseks. See tegelikult ei teinud, nii et peab veel vaatama ja uurima.
Hästi kena duokroomiga roosa, mille ta õnneks pani paari minu jaoks kuidagi omasemate lilla ja kuldsega, sest roosat ainult pruuniga... ma ei kannaks. See on kas külmemale nahavärvile või tibimatele mimpsidele.
Muideks, see tuletab mulle meelde, et sellal kui ma seal istusin, suskas Tiina mulle nina alla ka nelja eri värvi riideriba, igaühel erinev kommilõhn küljes. Üks oli konkreetselt nagu Tutti-Frutti komm - milline 13-aastane omale MUS-i asju suudab lubada, ma ei kujuta ette. Teine oli kuidagi viisakam ja lõhnas väga arbuusi järgi. Mulle ei meeldi arbuusised lõhnad, nad on alati kuidagi... tühjad ja lurrid ja mingit veidrat tüüpi magusad, mis mulle ei imponeeri. Üks oli veel, mis isegi meelde ei jäänud, vist meenutas suhkruvatti.
Ja siis üks oli selline, mis ei olnud in-your-face-kommipood. "See - see on kõige parem, mis see on?"
"Selle nimi on Your Valentine".
Neile, kes teksti ei näe lugeda, seal on selline n-ö tutvumiskuulutus:
I am sensitive and feminine. I spend my days in the tub, reading books or taking long walks in the woods. Looking for someone who likes genuine conversations in front of the fire place and likes to take me out to dinner. I love chocolate and red roses....
Eksole.
Kes mind teavad, ei kirjeldaks mind kindlasti sõnadega sensitive või feminine. Tõtt-öelda on ainus, mis sealt igal hetkel paika peab, see šokolaadi osa.
Sellest hoolimata lasin seda lõhna omale peale ja pärast töö juures mõtlesin iga natukese aja tagant, et oot-oot... ja siis tuli jälle meelde, et mina olen see, kes nii lõhnab. Võib-olla mul lihtsalt õnnestus doseerimine - ühe käe randmele veidi ja siis õrnalt vajutasin nad kokku (et lõhnamolekule mitte katki pressida, olen kuulnud, et selline asi võib juhtuda), aga see oli täpselt selline lõhn, et ta suurema osa ajast kuidagi kadus ära või oli tagaplaanil ja kui ma nihelesin, siis ta korraks kõditas jälle.
Ma ei ole mingi parfüümigurmaan, päris kindlasti mitte, aga kui ma seda lõhna kirjeldaks siis nii. Istud oma buduaaris, küünlad põlevad ja valgus on mahe. Aeglaste ja rahulike liigutustega, sest sul pole kiire, võtad mingi pintsli ja siis, selle pehmust nautides, puuderdad ennast. Igaks juhuks. Kuigi sul pole vaja. Väljas on malbe suveöö, mis hiilib kardina vahelt tuppa.
Ja nii edasi. Peaaegu vastikult lembeliselt ja luuleliselt. Igal juhul - kindlasti meeleolu lõhn ja minu puhul kindlasti mitte igaks päevaks, aga... meeldis.
Silmapliiats, mis ta kasutas, kannab nime Seduced by the Dark (
MUS) ja see oli selline väga tume pruun ja päris hea pehme ja tugeva pigmendiga, püsis ka hästi ja tuli kergesti maha, ei oska midagi ette heita.
Huulte jaoks palusin värvi, mis oleks mu enda huulte värvi (sest ma tahan tegelikult midagi, millega oma huulte kuju korrigeerida - mul on alahuul ühelt poolt laiem ja teiselt pool ülahuul laiem). Ta tuli lagedale tooniga, mis kandis sobivat nime Perfect Pink (
MUS):
See oli väga ilus värv ja peaaegu minu huulte värvi, aga siiski nähtavalt erksam/puhtam roosa/neoonim, mis ei olekski iseenesest halb, aga mulle veidi tundus, et see ei sobi mu juuste värviga vms. Peale läks aga sooja tooni huuleläige Anniversary Gold, mis roosa pliiatsi külmuse "üles sulatas". Kodulehel pilti pole, aga selline väga peene kullateraga läige, mis hilisemat salatisöömist siiski üle ei elanud. Eriti. Aga pliiats püsis. Plusspunktid selle eest.
Lõpuks sai viimaseks valituks hoopis pintsel, millega ta jumestuskreemi peale kandis, sest ma olin poodi minnes tegelikult juba seda otsustanud ja see oli nii hea, pehme vetruv ja oma laiuse kohta täpne, et tundus väga hea diil - arvestades veel Maci pintslite hindu Eestis.
Huvitav on see, et tal pole numbrit nagu suuremal osal MUS-i pintslitest, vaid tema nimi ongi lihtsalt Make Up Store Foundation Brush. Nii lihtne ja tabav :D
Lõppkokkuvõttes sain siis uue pintsli, jumestuskreemi Liquid Foundation ja selle silmaaluste kreemi, millest võiks ju ka ikka pildi panna (
MUS):
Lõbus oli. Aitäh Tiinale, kes pilte tegi. Näete, see on Tiina (parasjagu minu tehtud meigiga stiilipeo jaoks, kus ta oli... Evelin Ilves):
